Koda ootab uuelt valitsusliidult toidujulgeoleku ja biomajanduse edendamist

Kvalifitseeritud tööjõu ja järelkasvu tagamiseks tuleb panustada kutse- ja kõrghariduses põllumajandus- ja toidusektori jaoks strateegiliselt oluliste erialade tugevdamisse. Paratamatult on põllumajandussektoris vajalik ka välistööjõu kasutamine. Kuigi pandeemia pole möödas, siis loodame, et algaval hooajal suudetakse välistööjõu riiki lubamisel vältida möödunud aasta vigu ja rakendada palju ratsionaalsemat lähenemist. Ühtlasi loodame, et uuesti vaadatakse läbi välismaalaste seaduses kavandatud muudatused, mis raskendaksid vajaliku välistööjõu palkamist põllumajandus- ja toidusektoris. Kõige suuremaks probleemiks on siinjuures senise valitsuse plaan lühendada hooajatöötajate lubatud töötamise perioodi seniselt üheksalt kuult kuue kuuni, aga ka liigkõrgete palgakriteeriumide kehtestamine.

Säästliku metsamajanduse valdkonnas on põhilisteks ootusteks majandus- ja keskkonna­kaitseliste huvide tasa­kaalustamine, erametsaomanike julgustamine oma metsa eest hoolt kandma, metsa­kasvatus­­tööde soodustamine, metsaühistute tugevdamine ning kodumaise puidu väärindamise ja kõrgema lisandväärtusega toodete ekspordi soodustamine.

Jäätmekäitlus- ja pakendipoliitika ei tohi pärssida põllumajandus- ja toidutootmise jätkusuutlikkust ning konkurentsivõimet ega kahjustada toidujulgeolekut. Täna juba kehtivad ettevõtetele jäätmekäitluse osas mitmed ranged nõuded (nt laiendatud tootja vastutuse põhimõte), mille edasine laiendamine seab ohtu sektori jätkusuutlikkuse ja toidujulgeoleku. Hetkel puuduvad kõigi toodete/materjalide ringlusse võtmiseks head võimalused, sh tehnoloogilised lahendused, seetõttu ei ole ringlussevõtt alati lahendus. Vajame teadus- ja arendustegevuse toetust ja uudsete lahenduste rakendamiseks investeeringut soodustavaid toetusi. Peame arvestama, et toidutööstuses on juba täna rangelt reguleeritud toiduga kokkupuutuvate materjalide temaatika (sh plastmaterjalid). Seega antud valdkonnas, kus on niigi piiratud tingimused (igat plasti ei ole võimalik toiduga kokkupuutel kasutada), ei saa toetada täiendavate lisatingimuste seadmist. Ühekordsete plasttoodete kasutamise piiramine on asjakohane ainult olukorras, kus alternatiivid on kättesaadavad ja toidu korral tuleb arvestada veel ka toidu spetsiifikaga, mis tõttu ei ole täna ka biomaterjalid toidutööstuses hea lahendus, kuna materjal vajab enne toiduga kokkupuutumist lisatöötlust ja selle kasutamine on väga kallis. Peame arvestama, et kõik muutused (st uudsete lahenduste rakendamine) avaldab mõju tarbijatele igapäevatoidu hinnatõusu näol, mistõttu ei saa arvestamata jätta sotsiaalmajanduslikke mõjusid.