Autor: Meelika Sander-Sõrmus • 17. aprill 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Uus liik inimesi ei ründa ja tema vastsed toituvad seentest,“ rääkis Eesti Maaülikooli zooloogia osakonna juhataja kt Olavi Kurina. Liik kirjeldati Alam-Pedja looduskaitsealalt püütud materjali põhjal, kuid tema teadaolev levila ulatub Põhja-Soomeni. „Olukorra teeb huvitavaks ja intrigeerivaks asjaolu, et morfoloogiliselt hästieristuva liigi siiani sekveneeritud DNA järjestused ei erine kuigivõrd lähisliigi omadest,“ selgitas Kurina, lisades, et samas artiklis kirjeldatud teise selle sääseperekonna liigiga, N. jabalmoussae (Liibanonist) on olukord aga vastupidine: väliselt väga sarnased liigid eristuvad hästi geneetiliste tunnuste põhjal.

Eestist ei kirjeldata uusi putukaliike just igapäevaselt, aga kokku on seda viimase pooleteise sajandi jooksul juhtunud üle 50 korra, nendest ligi kümmekond on kirjeldatud Eesti päritolu teadlaste poolt. „Viimati kirjeldati Eestimaal ringilendavat või sibavat putukat teadusele uuena ligi 15 aastat tagasi,“ lisas Kurina.

Uuringu tulemused avaldati rahvusvaheliselt juhtivas zoosüstemaatika ajakirjas ZooKeys:

http://zookeys.pensoft.net/articles.php?id=5115