Jaanus Murakas: olla Nordic mitte Baltic

Piimanduses viie rikkama hulka me ei pääse, vaid jääme kolme viimase hulka, koos Läti ja Leeduga. Meile lähedal on hindade poolest ka Poola. "Me kuulume kahjuks hetkel kolme kehvema piimahinna saaja hulka Euroopas. Me ise teame, et Eesti piim ja piimatooted on parema kvaliteediga kui Baltikum ja Poola keskmiselt aga paraku teised (turg) seda ei tea. Meile (Baltikum ja Poola) kehtivad ühed ja samad EL-i toiduohutuse reeglid, mis on paraku kõige madalam kvaliteedi kriteerium. Sõnad ohutus ja kvaliteet ei ole sünonüümid, üks samm toiduohutusnõuetest allapoole ei pruugi vastata enam inimtoidu nõuetele. Eestis on piima ja piimatoodete kvaliteet palju kõrgem kui toiduohutuse miinimumnõuded, seega peaksime endale vabatahtlikult kehtestama kõrgemad kvaliteedi nõuded, et turul eristuda ja pääseda nn "Eliit Klubisse", kus kvaliteedi eest ollakse nõus rohkem maksma. See tegevus on sisuliselt möödapääsmatu, sest ka näiteks Hiina ja Venemaa nõuded piimale ja piimatoodetele (ka nõuded piimatööstustele) on kõrgemad kui pelgalt EL-i toiduohutusnõuded.Kui piimahinna osas oleme me tagant kolmandal kohal EL-is, siis piimakarja vähenemise osas lausa tagant esimesed. Paljud partnerid erinevatest riikidest küsivad, et mis teil toimub, teie aeg ju nüüd just tuleb, kvootide kadumine viib piimakarja vähenemisele vanades EL-maades, kuna seal on tootmise omahind kallim. Küsimus on kuidas praegune kriis üle elada. Meie farmerid on teinud suuri investeeringuid farmindusse, meil on Euroopas suhteliselt unikaalne piimafarmide struktuur aga need investeeringud on tehtud laenurahaga ning esimesel 5-10 aastal on laenude tagasimaksmise koormus väga suur. Praegune karja ja farmide hävitamine on tõesti kilplaslik tegevus, see on umbes sama, et ehitame uue sõidutee ja siis keelame seal sõitmise või künname selle hoopis üles. Eesti majanduse huvides on kriis piimanduses ilma kadudeta üle elada. Teada on ka see, et iga töökoht farmis, on võrdne seitsme töökohaga linnas. Seda aga ei mõisteta ja abi riigi poolt ei tule. Lihtsalt ei nähta seost," lõi olukorrast karmi pildi Murakas.Odava allhankija maine

Kuhu me peaks siis püüdlema ja mida tegema? Milline võiks olla reaalne strateegiline eesmärk Eesti keskmise piimahinna osas? "Selge on see, et kui me ei taha olla viimase kolme hulgas, siis meie eesmärgiks saaks olla esimesena Põhja -Saksamaa ja siis Iirimaa piimahinna kättesaamine. Kogu Saksamaa keskmine hind on meile siiski veel kaugem tulevik. Nende keskmise hinna viivad üles kallimad juustud, mida toodetakse Lõuna-Saksamaal, mis on juba Austria ja Šveitsi turu mõjutustes," ütles Murakas. "Nüüd on küsimus, miks me ei suuda saavutada kasvõi Põhja-Saksamaa taset? Nad on kogu aeg olnud meie hinnast 4-6 senti kõrgemad. Et süveneda lähemalt, mis on see põhjus, siis peab vaatama, mis turud piimatoodetele laias laastus üldse eksisteerivad. Kõige madalama lisandväärindusega on loomasöödatööstuse tooraine. Toiduainetööstuse tooraine on järgmine segment. Ja just siia me siis kuulumegi. Kahjuks piirdume just selle kahe turuga ja see ongi meie kõige suurem probleem ehk lähituleviku väljakutse eksportturgudel. Me ei suuda läbi murda odava allhankija mainest. Me ise eestlastena usume, et meil on parim piim, meie ärid on paremini organiseeritud, tehnika on tasemel ja me oleme ikka enne skandinaavlased kui ida-eurooplased. Kogu maailma ettekujutus on aga see, et Baltikumist ja Poolast tuleb odav allhange. Ja nende arust me kuulume just sinna." mitte BalticOlla Nordic

Jaanus Murakase sõnul on nüüd meie ees hoopis uus küsimus - olla Nordic mitte Baltic. "Eesti riigi turunduse tasandil on võetud sama suund, olla pigem Nordic. Me otsime kõrgemat lisandväärtust, tahame teha mõtestatud majandust ja meil ei ole mingil juhul mõttekas teha strateegiat, et olla kõige odavam. Meil pole selleks mahtusid. See ei sobi meie riigi väiksusega kokku. Mis aga aitaks piimandust täpsemalt, oleks see, kui me kehtestaks endale kõrgemad standardid. Tuleb kehtestada Euroopa toiduohutusreeglitest kõrgemad kvaliteedi nõuded nii toorpiimale, piimatööstustele kui lõpptoodangule. Me peame oskuslikult maha müüma oma puhta looduse. Ka riigil on siin oma osa. Riik peab andma n.ö kinnituse, garantii riiklikul tasandil, et kogu meie piimandus on kõrgema kvaliteediga kui pelgalt toiduohutuse tase ja riiklikud järelevalvesüsteemid peavad olema paindlikud/proaktiivsed erinevate eksportsihturu riikide nõuete rakendamisele Eesti õigussüsteemis," pakkus lahendusena välja Murakas. ÜKS KÜSIMUS: Kuidas saada siseturu piimale hea hind?

"Aus piim" on nüüd poes müügil ja paljud eelistavad seda ka osta, näitamaks oma toetust piimatootjale. Jaanus Murakas arvas aga asjast järgmist:"Me kipume turundama turundust ja disainima disaini aga tooteid meil enam ei ole ja nii sureb majandus välja. Selle kohta on ka meie erksamad valitsuse liikmed öelnud, et ärme tee neid sertifitseerimisi, lähme lihtsalt kuhugi turule ja ütleme, et meil ongi kõik hea. Aga sellest ei piisa. Arvatakse, et meil on võimalik piimandus viia n.ö Baltica pealt Nordicaks, tehes ainult turundust. See ei tööta, me ei muuda seda rahaks. Rahaks me muudame selle siis, kui me oleme endale kehtestanud kõrgemad standardid ja me reaalselt teeme õigeid asju, õigesti ja õigel ajal. Nii rebime me ennast sellest n.ö Balticumi odavast taagast lahti.Palju räägitakse jaekaubanduse hinnatasemetest ning lepingustes üldisemalt. Eksisteerib kaks algatust heade tavade kokkulepe ja ebaausate kaubandustavade ärahoidmine läbi seadusloome. Pigem on oluline liikuda edasi ebaausate kaubandustavade seadusega ja kõrvaldada ebaausus tööstuste ja kaubanduskettide lepingutes, see ei ole eraldi Eesti probleem, sellega tegeleb Euroopa komisjon kogu EL-i kontekstis. Probleemi olemus seisneb selles, et kaubanduse omavaheline konkurents tuleb tegelikult toidutööstuse ja farmeri õuele. Täna ongi paradoksaalne olukord, kus kõik saavad aru, et piimatoodete hinnad on naeruväärselt madalad, tarbija on nõus maksma õiglast hinda aga väljakujunenud süsteem ja tavad kehtestavad oma. Ainult läbirääkimistega seda ei saavuta. Aus piim on siin hea näide aga samas võivad farmerid sellega teha ka endale karuteene, kus 1% toodangust realiseeritakse õiglase hinnaga ülejäänud 99% aga endise süsteemi järgi ning sellest võib kujuneda uus reaalsus, mis kokkuvõttes ei erine ju eelnevast, sest reaalsed kogused, mida õiglase hinnaga müüakse jäävad ikkagi väga marginaalseks. Coop-i algatus on muidugi ainult kiiduväärt, kes probleemi olemasolule tähelepanu juhib ja õiglase kauplemisele/partnerlusele tähelepanu pöörab. Maksumaksja seisukohast vaadatuna on ju õiglasem kui farmer saab oma õiglase tulu läbi kauplemise mitte läbi eelarvelise lisatoetuse.

Loe lisaks: 

Aavo Mölder: mahajäämus töötlemises nullib ära kõik piimatootja pingutused

Kadri Kullman: meie silme all hävib meie kõigi rahvuslik rikkus - loomakasvatus