Piimakarjakasvatuse 100 aastat

Kõik see viitab sellele, et meie karjarahvas on haritud, töökas ja uuendusmeelne, valmis rakendama uusimaid tehnoloogiaid ja teadmisi oma ettevõtmistes.

Meie riik sündis raskelt. Kaugeltki kerged polnud riigi algusaastad ka põllumajanduses ja karjakasvatuses. Mõisamaade riigistamine, arvukate uustalude asutamine ning nullist üles ehitamine nõudis visadust ja pealehakkamist, kuid vabadussõja võidust ja iseseisvuse saavutamisest saadud talurahva optimism olid eelduseks ka karjakasvatuse kiireks arenguks.

Siiski oleks ülekohtune mitte tunnustada enne iseseisvuse saavutamist karjakasvatuse alal tehtut nii mõisates kui põlistaludes. Targasti läbi viidud maareformi käigus säilitati maksimaalselt mõisate tõukarjad, sealt said väärtuslikku tõumaterjali talud ja esimestel okupatsiooniaastatel ka kolhoosid ja sovhoosid. 1870. aastal avatud Tallinna-Peterburi raudtee tegi eelkõige Põhja-Eesti mõisatele kättesaadavaks Peterburi ja Tallinna turud. 1900. aastal turustati ainuüksi Peterburi turul ligi 60 000 liitrit piima päevas. 1912/13 kontrollaastal lüpsti kolmes Eestimaa mõisas lehma kohta üle 4000 kg piima: Roodevälja 4369, Põdrangu 4103 ja Keila 4075 (I. Maasikas 2009).