Rahuleib peab ühendama Ida ja Lääne

Algatus, mille taga seisis Saksamaal asutatud kodanikuühendus Rahuleib, tundus kõigile kokkutulnuile perspektiivikas. Mitte ainult Ida–Lääne vahelise silla kindlustamiseks, vaid ka maaelu maine, traditsioonide ja väljavaadete tugevdamise huvides. Saksa Rahuleiva eeskujul tekkisid sarnased kodanikuühendused ka nn müüritagustes maades – küll üsna erinevas vormis. Poolast näiteks osaleb liikumises üks Leedu piiri lähedal paiknevate omavalitsuste grupp, Ungarist aga taimekasvatusinstituudi juurde koondunud aktivistid.

Siinpoolseks partneriks sai Eesti Rukki Selts, kes on saanud tugevat moraalset, ja ka mõningast materiaalset tuge, maaeluministeeriumilt. Oma sajakonna liikmega on selts tegelikult Rahuleiva-liikumises kõige suurem partnerorganisatsioon. Ehk ütleb see mõndagi ka liikumise kandepinna kohta, mis nii meil kui ka rahvusvahelises mõõtkavas on jäänud üldiselt tagasihoidlikuks. Siiski kogunetakse igal aastal eri partnerriigis ja lisaks tseremoniaalsetele sündmustele rahuleiva õnnistamise ja lahtimurdmisega arutatakse konverentsi vormis ka tõsiseid teemasid korraldaja valikul.

Nüüdseks on konverentse toimunud seitsmes riigis: Saksamaal, Poolas, Ungaris, Bulgaarias, Eestis, Lätis ja Leedus. Läinud aastal korraldasid Eesti ja Läti kahepäevase piiriülese konverentsi kahasse – üks päev Eestis Sangastes, teine Lätis Konis. Eelmisel kuul saadi kokku Vilniuses ja järgmisel aastal kogunetakse Sloveenias. Kui järg on jõudnud ka Slovakkia, Tšehhi, Rumeenia ja Horvaatiani, siis saab ring täis.

Mis kasu tollest ettevõtmisest sünnib? Meedia kaudu on õnnestunud tõmmata avalikkuse tähelepanu liikumise loosungile: ei ole leiba ilma rahuta ega rahu ilma leivata. Mõne aasta tagused sündmused Ukrainas on vahest selle mõtte värskeim tõestus – alles hiljaaegu „koristati” selle riigi idaosas vilja tankidega.

Riigiti on korraldatud rahule ja leivale keskenduvaid erineva kaaluga meediasündmusi. Eestis tähistas rukkiselts näiteks meie riigi juubelit saja rukkipõllu külvamise ja miljoni juubelileiva küpsetamise aktsiooniga, enne seda sisustati aga mitme sündmusega rukkiaasta. Mõju ja meediatähelepanu on suurem mõistagi siis, kui kaasatud on VIP-id. Rahuleiva aastakonverentsid toimuvad seetõttu kahel tasandil: kodanikuühendused ja riikide ametlikud esindused - mõnedki eesotsas ministriga. Liikumise matrooniks selle algpäevil oli Saksa tollane põllumajandusminister Ilse Aigner, kelle kutsel osalesid ta idapoolsed kolleegid. Saksa värske minister Julia Klöckner käis nüüd ka Leedus, kuhu saabus samuti tema kolleeg Sloveeniast. Koos Leedu ministri Andrius Palionisega ei saanud nad Vilniuse-konverentsil ja seejärel maale sõites meedia huvipuuduse üle kurta.

Sisuliselt võetakse arutada tõsiseid teemasid. Eestis toimunud konverentsil räägiti näiteks koostööst – nii riikide, riigi ja kodanikuühenduste kui ka kogukondlikul tasandil ettevõtjate ja omavalitsuse vahel. Tänavune teema seondus mõistagi kliimamuutustega, kuhu lisandus noorte roll. Ametikandjate jutt tiirles paljuski EL-i ühise põllumajanduspoliitika ümber: keskkonnameetmete vajalikkusest ja EL-i toetustaseme hoidmisest ka järgmisel eelarveperioodil. Nn uued riigid loopisid nooli Brüsseli suunas, et ammu olnuks aeg toetustasemed ühtlustada. Saksamaa poolt aga vastati mitte eriti lootustandva üldsõnalisusega, et täieliku ühtlustumiseni läheb veel aega. Selle sõnumi andnud Saksa minister saabus kohale vaid mõneks tunniks, aga see läks maksma siiski vähem kui oleks talle esitatud soovide täitmise hind.

Noorte rolli tähtsustasid ennekõike kodanikuühendused, nagu ka keskkonna hoidmist – see on nüüd veel rohkem kui kunagi varem järgmise põlvkonna kohustus ja võimalus. Eriliselt rõhutati seejuures haridust kui innovatsiooni baasi. Ja eks siitsamast lähtu ka efektiivsema keskkonnasäästu võimalused. Konverentsi kõige menukam esineja oli aga Läti talunike nooruke esindaja Lasma, kes oma Instagrami kontot ja pikki värvilisi küüsi demonstreerides teatas: „Mul on küll roosad küüned, aga sellegipoolest meeldib mulle juhtida oma traktorit!“ Maaelu on äge, seda väljendas ka ettepanek, et agriculture asemel tuleks hakata kasutama agriCOOLture.

Üks probleem on siiski püsti: kui pärast Berliini müüri langemist loodeti, et uusi müüre Euroopas ei teki, siis pole see läinud päris nii. Ka Rahuleiva-liikumisega, mille aastakonverentsile on korraldajamaal õigus kutsuda külalistena naabreid väljastpoolt liikumist. Eesti-Läti kutsusid osalema Soome ja Ukraina, aga Venemaa esindajate kutsumiseks üksmeelt ei leitud. Ehkki nii rukki kui rahu seisukohalt on see maa üks võtmetegijaid.

Ester Šank, Eesti Rukki Selts