Teadlased töötavad välja uudseid molekulaarseid meetodeid, et hinnata vees esineva DNA põhjal kalavarude seisundit. Katsed näitavad, et vähemasti mõne liigi osas võib meetoditest kujuneda täpne töövahend.

- Ühe suve vanused haugimaimud.
- Foto: Anti Vasemägi
James F. Cooperi nahksuka juttudes põgenevad kangelased sageli liikudes mööda jõesängi, et varjata oma jälgi vaenlase eest. Uue põlvkonna jäljekütid valgetes laborikitlites seevastu on võimelised avastama isegi kalade poolt jäetud DNA-jälje vees. Veelgi enam, Eesti ja Rootsi teadlased testivad keskkonna DNA-l põhineva metoodika rakendamist kalade arvukuse hindamiseks.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Veel mõni aasta tagasi tähendas päikesepaneelide omamine sirgjoonelist äriloogikat: toodad elektrit, tarbid ise ning ülejäägi müüd hea hinnaga võrku. Täna on olukord energiaturul muutunud. Taastuvenergia tootmisvõimsusi on lisandunud omajagu ning päikeselistel tundidel tekib võrku suur ületootmine, mis surub börsihinna madalaks või isegi negatiivseks. Seetõttu on akusalvestid muutumas nii ehitus- kui ka põllumajandusettevõtete jaoks üheks olulisemaks investeeringuks energialahendustes.