Autor: Teet Soorm • 13. august 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Pealkirju eesti ajalehtedest aastal 2016: “Tühjaksjäänud seafarm läks lammutamisele”, “Piimatootja pankrot jätab inimesed tööta”, “Suurtalunik loobus köögivilja kasvatamisest”, “Toiduainete hinnad on pöördunud järsule tõusule”. Kas keegi seostab neid uudiseid tänase toidule piiride sulgemise ajaga?

Värskete Venemaa ekspordikeelu valguses oodatakse, et mis nüüd edasi saab.  Jah – paar nädalat kestab aeg, kus toidukoormad piirilt tagasi tulevad, piim läheb kusagil hapuks, kodututele jagatakse tasuta vene märgistusega kaupu, kuskil kauplusteketis on puuviljad arusaamatult soodsa hinnaga, telekast näeb uudislõike mädanevatest tomatimägedest. Siis tuleb vaikus ja elu Euroopas läheb edasi nagu poleks midagi juhtunud. Meelelahutust pakuvad veel vaid uudislõigud Venemaa kaupluste tühjadest riiulitest, kuid needki saavad varsti otsa. Meie kauplustes on toidu hinnad soodsad, aga kes seda siis tähele paneb – juba pikka aega lähevad hinnad alla, aga suuri pealkirju pole kusagil. Ehk kevadistel valimistel üritavad mõned poliitikud toidu hinna langust oma teeneks reklaamida.

Palju on juttu maailma rahvastiku tohutust kasvust ja seega toidu tarbimise kasvust. Ei põllumees ega toidutootja juba hätta jää – öeldakse sinna juurde. Tegelikkus on midagi muud. Riigijuhid on toidust teinud relva. Eelkõige relva oma rahva vastu, sest endal ju nälg ei näpista. Keelatakse, piiratakse, maksustatakse, juhitakse toiduainete liikumist üle piiride. Meil siin on vaat selline reeglike või usk, aga teil on hoopis teisiti – me ei saa teie kaupa meie erilisse riiki lasta. Pealegi on meil siin vaja üleval hoida illegaalset kaubandust, mille pealt ka ise vaikselt tulu lõigata. Sellepärast ongi osa maailma näljas ja nälga jääbki. Teised võiks rohkemgi toota ja seda odavalt, aga kellele? Euroopas on riskidele veel kahjuks ka kõvasti hagu tulle juurde pandud läbi põllumajanduse subsideerimise – ehk nüüd subsideerimine turuta kaupade osas lõppeb ja Euroopasse tulevad näiteks tagasi elektroonikatööstuse töökohad?

Et 2016 oleks Eestis pealkirjad vähem dramaatilised on praegu ülimalt oluline, et säiliks Euroopa Liidu ühtsus. Tuleb koos terve ELina saavutada ligipääs uutele turgudele ja mitte tolereerida väikseimatki riikidepoolset protektsionismi Euroopa Liidu sees. Kõik Venemaa, Hiina või kelle iganes katsed bilateraalseteks kokkulepeteks tuleb elimineerida. ELi ühtsus on see, mis eesti põllumehe kriisist kadudeta välja toob, sest me oleme töökad ja efektiivsed. 500 miljoni inimesega turust meile piisab – 1,3 miljonit on liiga vähe.