Margus Ameerikas: Nii nagu põld, vajaks ka mets väetamist
Üle poole Eesti territooriumist on kaetud metsaga. Kui põldudel peetakse ranget arvestust taimetoitainete bilansi kohta ning tehakse iga-aastased täpsed väetusplaanid, ikka taoliselt, et kasutatud toiteelemendi kogus võimalikult suure saagi juurdekasvu annaks ning midagi loodusesse ei leostuks, siis on ebaselge kuidas toimub taimede-puude toitumine metsas. Selle kohta puudub meil täpsem teave ning seda teemat peetakse Eestis ka tabuks.
Keeld ilma põhjenduseta. On ju teada, et Eestis seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel toimus põllumajanduses suur kemiseerimise buum ning kasutatud väetisekogused olid üle kahe korra suuremad, kui tolleaegsete saakidega põllult ära viidi. See tähendab seda, et taimetoitainete bilanss oli suuresti ülejäägis ning kindlasti jõudis midagi kasutatud väetisest ka loodusesse.
Iseseisvuse järgselt oli võimalus kõike uut moodi tegema hakata ning saigi seadusandlusesse sisse kirjutatud väetise täielik keelustamine metsas ja seda ilma igasuguste põhjendusteta. Piltlikult öeldes keerati vanker ühest kraavist teise. Nüüd on kakskümmend viis aastat toimunud vastupidine olukord. Põldudelt eemaldatakse saagiga enam toiteelemente kui sinna väetistega tagasi antakse. Vast on juba tänaseks piisavalt aega möödunud, et oleks aeg ka taolistele emotsionaalsetele otsustele teaduslikud uuringud ja analüüsid juurde lisada ning ka metsade toitumisest rääkima hakata.
Milline mets siis on ikka kõige loodussõbralikum? Kas see, mis mingi toiteelemendi puuduses kiratseb või hästi kasvab ja ohtralt ning pikaajaliselt süsihappegaasi seob? On ju kunagised metsad kogu meie fossiilsete kütuste allikaks - miljonite aastate jooksul metsade poolt seotud süsinik on meil nüüd põletada ja arvatavasti ka kliimat mõjustada.
Hästi kasvav terve mets on meil ka täna inimtekkelise süsihappegaasi suurim siduja. Puistu seob seda ligi sajaks aastaks ning kui veel puit ehituses kasutusse läheb, siis teine sada aastat veel lisaks. Näiteks üks puu seob CO2-te aastas keskmiselt 22 kg, aga seda vaid siis kui ta hästi kasvab. Täiendavalt seob muld nii metsas kui põllul oma huumusena ligikaudu 10% tänasest inimtekkelisest süsihappegaasist. Väetiste tootmine ja käitlemine on samuti seotud süsiniku emissiooniga, kuid ühe ühiku kulutamisega seotakse metsa poolt 20 ühikut CO2-te metsa parema juurdekasvu arvel!
Maailmas levinud. Teatud tasemel metsade väetamine on vana tuntud võte ja seda kasutatakse kõikjal maailmas, välja arvatud Eestis. Ka meie loodushoiu suured eeskujumaad Skandinaavias kasutavad metsade väetamist ning seda eelkõige teatud puudushaiguste likvideerimiseks ning metsamajanduse efektiivistamiseks. Näiteks Rootsis väetatakse aastas ligikaudu 60 tuhat hektarit metsa, tänu millele saadakse täiendavalt ligikaudu 900 000 m3 metsa juurdekasvu.
Enne kui hakatakse metsa väetusplaanidega tegelema, peab muidugi olema tagatud see, et kõik muud kasvutingimusi mõjustavad faktorid oleksid head, kuna mitmed neist võivad põhjustada analoogilisi sümptomeid. Näiteks liigniiskus, valgusrežiim, haigused, kahjurid jne.
Üldjuhul kasutatakse praktikas täiendavat väetamist metsas eelkõige okaspuudel. Lehtpuudel on lehed vaid üheks suveks ning täiendav toiteelement mis jõuab juurte kaudu lehtedeni, lastakse sügisel jällegi maha ning toime on lühiajaline. Okaspuude okkad püsivad puudel mitu aastat ning väetamise positiivne efekt kestab selle tõttu 10-15 aastat. Tavaliselt kasutataksegi metsas kõige enam taolist väheintensiivset täiendväetamist, kus antakse metsale vaid lämmastikväetist ning seda vaid ühel korral puude kasvuaja jooksul. Parimaks ajaks on esimese harvendusraie järgselt 30-40 aasta vanuses puistus kasutusnormiga 150 kg/ha lämmastikku. Mullatüübist ja lõimisest lähtuvalt võib vajalik olla ka täiendav kaaliumiga või fosforiga väetamine ning teatud muldadel ka mikroelementide lisamine.
Intensiivse metsa majandamise korral kasutatakse ka kuni kolme väetuskorda puude kasvuaja jooksul ning neid siis 15 aastaste vahedega. Intensiivsemal metsa viljelemisel kasutatakse ka erinevat taimetoiteelementide bilansi kalkulaatoreid ehk arvutust, kus analoogiliselt põlluga võetakse arvesse nii lämmastiku, fosfori kui kaaliumi tarve teatud juurdekasvu tarbeks.
Tooted mida kasutatakse on peamiselt lämmastikväetised: ammooniumnitraat, ammooniumsulfaat, lämmastikväävelväetis jne. Soomes toodetakse ja kasutatakse ka spetsiaalseid väetiseretsepte metsa tarbeks. Näiteks Metsa NP (NPK25-2-0), Suometsän Y1 (NPK 10-4-10), Rauta PK (NPK 0-8-14) jne.
Ka Eestis on tehtud metsa väetuskatseid. Üheksakümnendatel rajati tootmiskatse Järvamaal ja Jõgevamaal. Luua metsanduskooli hindamisel saadi seal olulised puidu juurdekasvud. Metsa täiendväetamise majandusliku efektiivsuse kohta öeldakse seda, et selleks kulutatud rahaühik toob täiendava puiduna raha rohkem tagasi kui põllul väetist kasutades. Ainus erinevus on selles, et põllul saab selle lisatulu kätte samal või järgmisel aastal, metsas jääb tulu üldjuhul järeltulevatele põlvedele.
Tasakaalustatult metsade väetustarvet hinnates ja seda seadusandlusega reguleerides saab metsaomanik omale täiendava võimaluse sekkuda probleemsete kasvuhäirete korral, nii nagu on arstil ravimid haiguste vastu. Kindlasti ei muutuks metsade väetamine Eestis massiliseks, sest kui palju on neid, kes on nõus investeerima ja ootama tulu üle 50 aasta? Kui on aga soovijaid, kes tahaks oma järeltulevale põlvkonnale pärandada tugevat ja tervet metsa, siis peaks selleks ka võimaluse andma.
Margus Ameerikas
Baltic Agro AS
arendusdirektor
